PTG kogemus

Tere, mul õnnestus mõni aeg tagasi olla õpilane PTG-s (Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium), olles ise skisofreenia diagnoosiga. Võiks ju arvata, et nii rasket haigust põdevat inimest keegi vääralt kohtlema ei  hakka, aga kogemus on hoopis teistsugune.

Kõigepealt hakkas tunduma, et PTG õpetajad mind seljataga vaikselt hulluks kutsuvad. Esmalt mõtlesin, et kujutan seda ise ette, aga umbes esimese aasta lõpuks oli selge, et nii see tõesti on. Esiteks hakkas mu klassijuhata just siis, kui mina püsti tõusin, tundi lõpetama sõnadega “pole hullu”. Edasi läks asi niikaugele, et ta tuli juba suvalisse tundi ka sõnadega: “Ah näe õpilane x on ka siin, pole hullu”. Selleks ajaks oli selge, et mu isikuandmed on tuulde pandud. Mõtlesin, et ok, jätavad ehk rahule siis kui ma midagi ei ütle ja ignoreerisin ärritajaid. Aga paraku läks asi ainult hullemaks. Olles lugenud online-ist skisofreenikute kohta ja teades, et nad ennast halvasti tunnevad, kui neile otsa vaadatakse(seda lugesin ise alles hiljuti), otsustas üks õpetaja lihtsalt mulle tundide viisi otsa vaadata(see tundus tõesti veider juba siis, eriti kui jõllitamisega kaasnes luuletus stiilis “pealtnäha rahulik, aga tegelikult raev tal silmades”). Kusjuures kõik käis eelpool mainitud “saladuskatte all”. Keegi otseselt minuga rääkima ei tulnudki(peale korra kui kooli psühholoog küsis irooniliselt, et kas kõik on kontrolli all, mille peale siis vastasin, et ei saa magada. Sellepeale öeldi, et hea, et minul midagi viga pole. Mis jäigi arusaamatuks kusjuures).

Tehti lihtsalt kommentaare, laadis, et nojah kui see(selgelt viitega minule) juhtub olema skisofreenik… või, et kui teile tundub, et teist räägitakse, siis te olete hullud! Teise aasta lõpuks tekkisid mul tõsised une -ja ärevushäired kooli minemisest, sest kartsin loomulikult, et mind mõnitama hakatakse. Kusjuures osad õpilased teadsid ka juba mu haigusest, millest ise kellelegi rääkinud polnud. Üks õpetaja tegi lihtsalt “hullu naeru” kui üksinda ta tunnis käisin. Vaatamata sellele, et olin ise tugevate ravimite mõju all, tundus kogu olukord veits julm. Üks huvitamaid olukordi oli, kui öeldi midagi laadis, et mõni on vist vägistatud… ja et näe sellele ei olegi midagi, kui vaata otsa ainult, pannes niimoodi sõnad “pole hullu”, mida tunni lõppedes pingilt tõustes jätkuvalt kuulma pidin, hoopis uude perspektiivi – huvitav, kas nad üritasid mind midagi “uuesti läbi elama panna”. Üleüldiselt kujunes mu haigusest mingit laadi festival…

Ma olen üritanud neid kohtusse kaevata, aga paraku tunnistajaid napib. Ei saa ka kellelegi seda ette heita, sest kooli kohtusse kaevamine on suhteliselt tõsine asi. Täpselt kooli lõpetamise järel tekkis mul ravimitest tardiivne düskineesia, mis on eluaegne haigus ja ma ei näe enam kunagi normaalselt. Huvitav on see, et osad neist õpetajatest on ka Vabakooli õpetajad. Ja kurb on mõelda, et neil on tunnistajaid, et nad ei ole vigaste piinajad, mida nad kokkuvõttes ju tegelikult ongi. See viib mõtted sadistliku elufilosoofia juurde, kus tallatakse ainult väheste, äärmiselt halvas olukorras olevate inimeste peal. Enda kohta võin öelda, et olin nelja-viieline õpilane ja mind ei ole keegi kunagi isegi tahtnud kohtusse kaevata.

Advertisements