Muinasjutt mitteanonüümsest häkkerist

Aastal 2019 tekkis Ameerika Ühendriikides uus nähtus, mis hiljem levis üle kogu maailma ja peagi polnud arenenud riiki kus teda ei oleks olnud – mitteanonüümsed häkkerid. Mitteanonüümne häkker oli esialgu trend ja moeasi, hiljem võeti vastu seadused tema kehtestamiseks. Põhimõtteliselt on mitteanonüümne häkker üks inimene, kellel on tohutu võim arvutite ja interneti üle, ja mitteanonüümseid häkkereid ongi riigis ainult üks. Lisaks on mitteanonüümsel häkkeril oma elu jooksul õigus üks kord rahva sekka minna.

Mitteanonüümne häkker elab suures pilvelõhkujas kuhu ta pannakse vastu oma tahtmist juba lapsepõlves. Kuni neljateist aastaseks saamiseni mürgitatakse mitteanonüümset häkkerit, et tal tekiks õpiraskused ja muud talle vajalikud omadused nagu armukadedus. 14 aastaseks saades abiellub mitteanonüümne häkker ja see lõppeb alati sellega, et ta tapab oma mehe või naise. See näitab, et mitteanonüümne häkker on valmis oma edasisteks tegudeks ja kemikaalid on õigesti mõjunud. Edasise elu elab ta koos oma ema või isaga tavaliselt, kuid hommikusöögi ajaks tuleb alati kokku vähemalt pool suguvõsa, sealhulgas surnud abikaasa poolsed sugulased, ja nad kõik näägutavad mitteanonüümse häkkeri kallal, et talle juba hommikul õige meeleolu luua. Ülejäänud päeva veedab mitteanonüümne häkker häkkides ennast kõikvõimalikesse kohtadesse ja ennast välja elades.

Mitteanonüümne häkker ise ei oska midagi teha loomulikult, kuid teda toetab alati väike armee, mis töötab ülejäänud riigist eraldi. See armee teeb ta elu võimalikult lihtsaks. Näiteks kui mitteanonüümne häkker tahab kellegi eraisiku raha pangast varastada, siis peab ta ainult nuppu vajutama ja kogu raha antud konto pealt on tema kontole kantud. Kaitset mitteanonüümse häkkeri vastu tavainimesel üldiselt ei ole. Mitteanonüümne on ta sellepärast, et kõik teavad et tema varastas selle raha. Tal on oma blogi, kuhu ta kirjutab muuhulgas ka summa, mis ta on inimeselt varastanud. Tihti lõppeb mitteanonüümse häkkeri ohvriks langemine kogu varanduse kaotamisega ja inimese elu on rikutud. Siis on võimalus minna vihmavarjuga, kuhu võib oma loosungi kirjutada, mitteanonüümse häkkeri pilvelõhkuja alla streikima. Vahest tuleb mitteanonüümne häkker rõdule ja kuseb või viskab sitta inimeste peale, sellepärast ka vihmavarjud. Pilvelõhkuja ise on ta armee poolt tugevalt kindlustatud ja sinna üldiselt sisse ei pääse. Sisse pääseb juhul kui keegi tahab kontrollima minna, et see raha mille anonüümne häkker on neilt varastanud ja sularahaks teinud on päris ja suur tulemöll mida kogu vara kaotanud inimesed vaatama võivad minna on päriselt sularaha, mida mitteanonüümne häkker otseses mõttes põletab.

Esialgu oli mitteanonüümne häkker korporatsioonide finantseeritud, kuid ajapikku tehti seadused, protokollid ja maksud tema toetamiseks. Ta ise pani sellele nimeks Globaalse Ajuvabaduse Peatamise Fond, kuhu kõik arenenud riigid peavad panuse andma. Nimi on eksitav, sest mitteanonüümne häkker ise ei saa oma tegudest midagi aru, tema jaoks oli see esialgu vaba tarkvara toetamise organisatsioon. Ükski mitteanonüümne häkker ei ole mingit tarkvara tegelikult kunagi loonud, kuid nende nimed on häkitud paljudesse kohtadesse. Rahalist kahju, mida üks mitteanonüümne häkker võib oma häkkimise käigus eraisikutele teha  reguleeritakse seadusega. See on üle mõistuse suur summa, kuid siiski piiratud, sest muidu võtaks ta kõigilt inimestelt ükshaaval koguaeg kogu raha ära. Iga riigi mitteanonüümne häkker võtab raha üldiselt ainult sellest riigist ja tavaliselt neilt inimestelt, kelle peale ta armukade on või kes talle ette jäävad, kui tal jonn peale tuleb. Ja ta jonnib kogu aeg, sest ta ei saa läbi mitte kellegagi ja ta on väga auahne ja kade ning rohkem kui ühte moodi pea peale kukkunud mõistusega.

Oma väljaskäimise õigust kasutab ta tavaliselt siis kui ta eriti jonnakaks on muutunud. Seda võib ta teha üks kord oma elu jooksul. Tavaliselt tähendab see, et ta lastakse oma valitud kohas selles riigis väga suures tangis tänavale ning teda toetab väike armee. Siis ei pääse keegi ta käest ja ta saab kasutada kõiki olemasolevaid relvi inimeste peal, niikaua kuni ta ära väsib. Tavaliselt üks kuni kaks päeva, kuid teda toetab alati väike armee ja sellest ajast piisab päris suure hulga inimeste tapmiseks. Vahest on mõni mitteanonüümne häkker tulnud tänavale ka midagi pasundama valjuhääldisse ja omaarust läbirääkimisi pidama, kuid alati lõppeb see paljude inimeste surmaga. Rahvas tahtis ka esialgu teada, kuidas on võimalik, et selline tegelane igas riigis olemas on, aga see saladus on maagilises kuubikus, mille leidnud inimesed alati ära mürgitatakse. Ise ütlevad mitteanonüümsed häkkerid, et see on nende Zen ja et “Mõni saladus peabki jääma saladuseks”.

Rahva seas ei ole mitteanonüümne häkker üldse populaarne. Tema tegevus ei ole kuidagi poliitikaga seotud ega ka mõne äriga – keegi ei saa temaga läbi. Arenenud riikides on ta tavainimeste jaoks lihtsalt paratamatu nähtus, mida püütakse ignoreerida. See ajab mitteanonüümsed häkkerid samuti vihale. Ülejäänud maailm funktsioneerib tavapäraselt, lihtsalt vahepeal kedagi või midagi häkitakse mitteanonüümse häkkeri poolt, kellel on igav või mõni muu probleem. Oma vaimset mahajäämist ülejäänud rahvastikust üritab ta kompenseerida enda kuulsaks häkkimisega. Tavaline on, et ta kirjutab oma ees ja perakonnanime mõnele veebisaidile kujul “Häkitud *eesnimi ja perekonnanimi* poolt”. Kuid sellega asjad ei piirdu. Ta tahab olla kõige targem absoluutselt kõiges ja seda ainult ülima leiutaja või innovaatorina. Mitteanonüümse häkkerina on tal juurdepääs kogu infole, mis üldse olemas on. Tänu sellele on üks anonüümne häkker omanimelise auto mudeli saanud, varastades prototüübi disaini dokumendid ja peale seda ilmudes arendajate sekka oma tangi õigust kasutades ning tappes nad kõik. Hiljem loovutas ta selle disaini inimestele tagasi, vastutasuks oma nime kirjutamise eest auto peale. Tihti häkib mõni mitteanonüümne häkker mõne teadlase arvutisse ja videokonverentsi, mida viimased on siis sunnitud kuulama, kuna nad kardavad oma raha pärast, mille nad võivad kaotada. Tihti ka oma elu pärast. Kuid sellele vaatamata lõppeb selline videokonverents alati sellega, et häkker hakkab jonnima ja laseb näiteks teadlase arvuti õhku või võtab talt suurema summa raha ära. Seda peamiselt sellepärast, et ta ei saa midagi aru. Ükskord üritati teda kuulata ja asju selgitada kaks päeva, tegemist oli väga kannatliku inimesega, kes üritas tõesti jutule saada häkkeriga. Mitteanonüümne häkker jättiski ta rahule siis, kuid hiljem hüppas mainitud teadlane hotelli rõdult alla.

Mitteanonüümne häkker tahab ka füüsiliselt kõige paremas vormis olla, mida nad kunagi olnud ei ole. Siiski on ta üle võtnud ühe telekanali ja näidanud seal korduses päev läbi kuidas ta nooruses 4.32 meetrit kaugust hüppab, mis oli selle vanuse kohta päris hea tulemus. Seda telekanalit ei vaadanud keegi ja nii ei saanud mitteanonüümne häkker ka kätte maksta. Hiljem lasi ta lihtsalt suuremate spordivõistluste ajal suvalisse jaama lühikese videolõigu oma kaugushüppe rekordist, mis oli 4.32 meetrit ja selle vanuse kohta päris hea tulemus. Häkkeri huumor üldiselt piirdub sellega, mida ta on Douglas Adamsi raamatutest lugenud, sest need on ta kohustuslik kirjandus. Neid nalju teevad mitteanonüümsed häkkerid siseringis kui nad omavahel kokku saavad. Omavahel on mitteanonüümsetel häkkeritel kokkusaamine lubatud ja neil ei ole omavahel konkurentsi, vaid mingit laadi empaatia. Ükskord näitasid nad ülevõetud telejaamas oma kokkutuleku videot. See toimus suures saalis, kus kõik häkkerid rääkisid korraga ja nende jutt oli peamiselt hädaldamine probleemide üle nagu see, et ema või isa riidleb koguaeg ja ei lase üldse olla. Paistis, et keegi ei kuulanud üksteist, kuid lõpuks nad noogutasid korraga ja läksid laiali.

Ükski mitteanonüümne häkker ei ole kunagi nobeli rahupreemiat saanud, sest nad ei taha seda millegipärast. Esialgu proovisid arenenud riikide inimesed küll väga ihaldusväärseks teha seda preemiat ja peibutada mitteanonüümseid häkkereid sellega, et nad saavad kuulsaks kui suudavad rahu hoida. Kuid sellest loobuti, sest tundus et isegi mitteanonüümsed häkkerid ei usu et selline preemia neile mingit kuulsust annab. Kuna mitteanonüümsetel häkkeritel on võimalus kasutada samu relvi oma väljaskäimise õigust kasutades, mida kaustatakse  tavapärases riikidevahelises sõjas, siis tuumarelvad keelati päriselt ära peale intsidenti kus peaaegu pool maailma õhku lasti. Tuumarelvad võeti kasutusele sõjanduses peale seda kui väikesed tuumavõimekuseta riigid nõudsid seda, sest see tähendas, et iga riigi mitteanonüümne häkker sai oma kasutusse tuumarelvad, ja loodeti et nad võivad sõja ajal kadedaks minna ja ka kogemata naabreid rünnata. Siiski peale poole maailma hävitamist ei taha ka väikesed riigid enam tuumarelvasid. Oli ka intsident, kus mitteanonüümne häkker sai nii kadedaks, et tappis ennast ära peale väljaskäimisõiguse kasutamist, peale mida tuli pilvelõhkujasse uus mitteanonüümne häkker, kes kohe kasutas sama paragrahvi alusel oma õigust tappa ja nii suri neid järjest päris palju, kuni lõpuks selle aine koostist muudeti, mis neile sisse söödeti. Edasi tegid nad ainult vahest suitsiidi. Oli ka aeg ajaloos, mida kutsuti “200 aastat ilma anonüümsete häkkeriteta”, kus nad tegelesid oma tavapäraste väiklaste asjadega ja millegagi kuulsust ei tahtnud saavutada. Hiljem selgus, et see oli nende koostöö põlvest põlve, et tegelikult kuulsaks saada. See 200 aastat oli nii siiski ainult ühes riigis, mitte kogu maailmas.

Mitteanonüümsed häkkerid on inimkonda paremaks teinud, kuid nad ise pole muutunud ja tapavad ikka edasi. Kui nad just surnud ei ole.